60 000 eestimaalast ehk neli Rakvere linna täit inimesi. Umbes nii palju on meie seas mehi ja naisi, kelle elu juhib naps – nad on alkoholisõltlased.
Tee sõltuvuseni on tavaliselt pikk ja pahatihti meeldiv – aitab ju alkohol seltskonnas lõbusam olla või eluraskustest põhjustatud muremõtteid vaigistada. Millal aga tasub hakata muretsema enda või lähedase üle piiri läinud alkoholitarbimise pärast ja tegutsema selle nimel, et napsitamisest ei saaks sõltuvus?
Kust jookseb piir?
Tervise Arengu Instituudi hallataval alkoinfo.ee veebilehel nenditakse, et pole olemas täiesti ohutut või ühtviisi kõigi jaoks sobivat mõõdukat alkoholi tarvitamise taset, kuid teadlased on uuringutele põhinedes selgitanud välja terve täiskasvanud inimese jaoks koguselised piirid, millest rohkem juues hakkavad terviseriskid hüppeliselt suurenema.
Kui inimesel on tekkinud mure, et tema alkoholitarbimine ületab mõistlikkuse piiri ning omal käel ei pruugi jätkuda tahtejõudu ja teadmisi probleemi lahendamiseks, siis leiab abi mitmelt poolt. Üks võimalus on alustada oma perearstikeskusest.
Osaühingus Võru Arst töötav pereõde Piret Haljend on nõustanud nii alkoholitarvitamise häirega kui ka tubakast loobumise sooviga patsiente üle 15 aasta. Tema kogemus näitab, et korraga tasub tegeleda ühe probleemiga – see tähendab, et hurraaga nii toitumise muutmise, suitsetamise mahajätmise kui ka alkoholitarvitamise vähendamise või lõpetamise kallale ei maksa minna, sest ütles ju vanarahvaski, et suur tükk ajab suu lõhki.
Kuidas alkoholitarvitamisega kimpus olijad pereõe jutule jõuavad? Piret Haljendi sõnul selgub kärakaga liialdamine sageli rutiinse visiidi käigus, kui inimene tuleb mõnda tervisehäda kurtma. „Näiteks oli noor mees kahe kuuga kümme kilo juurde võtnud ja vastas mu küsimusele, mida ta sööb, et nii kiiresti kosub: „Ma ei söö, ma joon iga päev õlut!“,“ meenutas Haljend. On ka patsiente, kes broneerivad nõustamisaja just alkoholitarbimise kontrolli alla saamiseks, sest on otsustanud elus korrektiive teha. Pereõde Haljend rõhutas, et kui inimesel tekib soov elustiilis midagi muuta, peab ta nõu ja tuge saama kiiresti, et õhin ja motivatsioon lahtuda ei jõuaks. „Infot saab muidugi ka internetist, aga sel juhul peab olema tugev tahtejõud, et üksinda elustiili muutmisega toime tulla,“ nentis Haljend, et tugi kulub sellises olukorras marjaks ära.
Paljud perearstid ja -õed, Piret Haljend nende seas, on läbinud spetsiaalsed koolitused ja tohivad patsiente põhjalikumalt nõustada. See tähendab, et osas perearstikeskustes saab käia nii 50-minutilisel nõustamissessioonil kui ka järgnevatel 15-minutilistel lühinõustamistel, et elustiili muutmise edusammud ja võimalikud tagasilöögid koos spetsialistiga aeg-ajalt üle vaadata ning vajaduse korral korrektiive teha.
Selleks, et inimesel õnnestuks oma eesmärk saavutada – olgu siis tarbimise vähendamine või lõpetamine –, peab ta mõistma, et vastutus on tema enda kätes. „Keegi teine ei saa inimese eest muudatusi teha, spetsialistid ja lähedased saavad ainult toetada,“ rõhutas Piret Haljend.
Peremeditsiinist saavad abi inimesed, kel veel pole alkoholisõltuvust välja kujunenud. Sõltlaste ravi on aga pikaajaline protsess, millega tegelevad peamiselt psühhiaatrid ja sõltuvusnõustajad. Kuidas alkoholisõltuvust ära tunda ning kust jookseb piir alkoholi liigtarbimise ja sõltuvuse vahel?
Sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu selgitas, et alkoholi liigtarvitaja suudab joomise lõpetada, kui ta niimoodi otsustab, kuid sõltlane mitte. „Liig- ehk kuritarvitaja võib koguseliselt isegi rohkem juua kui sõltlane, aga kui ta otsustab kas omal käel või spetsialisti juhendamisel alkoholitarvitamist vähendada, siis saab ta sellega hakkama. Sõltlasega käib aga alkohol alati kaasas. Ta võib vahetada tööd, sõpru, elukohta, liikuda väga halvast suhtest väga heasse, kuid alkoholisõltuvus tuleb temaga kaasa ja ta ei suuda soovile vaatamata joomist vähendada,“ kirjeldas Kaja Heinsalu.
Ühtlasi tasub tema sõnul meeles pidada, et armastusega sõltuvust ei ravi. „Olen kohanud sõltlasi, kes arvavad, et kui nad leiaksid endale suurepärase kaaslase, kes mõistaks, toetaks ja armastaks, siis nad enam ei jooks. Kuid sõltuvus on haigus, mis iseenesest ei kao kuhugi. Inimene ise peab jõudma äratundmiseni, et nüüd on vaja lõpetada,“ nentis Heinsalu. Kusjuures rõhk on just alkoholitarbimise lõpetamisel, mitte koguse vähendamisel, sest sõltlasest ei saa kunagi mõõdukat tarbijat. Ka lähedaste roll nii sõltuvusravi alustamisel kui ka hiljem on väga oluline. „Pereliikmed ei tohi sõltlasega kaasa mängida, varjata tema joomist või siluda selle tagajärgi,“ toonitas Heinsalu.
Millal tekib murdepunkt ehk kui sõltlane tunneb, et aeg alkoholiga lõpparve tegemiseks on küps? „See juhtub siis, kui kannatused joomisest on suuremad kui saadav kasu. Kasu all pean silmas võimalust tunda end alkoholi abil kohe ja praegu hästi ning mitte mõelda tulevikus tekkivatele probleemidele, olgu siis tööl, peres või tervisega,“ kirjeldas Kaja Heinsalu.
Sõltlased, kes on langetanud alkoholist loobumise otsuse, käituvad erinevalt. Osa arvavad, et saavad tahtejõul ja omal käel alkoholist vabaks, ning Kaja Heinsalu kogemuse põhjal mõned tõepoolest saavadki. Teised otsivad kiireid lahendusi – näiteks kodeerimine või süstid, kuid kiiretest lahendustest pole püsivat tulemust loota. Kolmandad otsivad abi spetsialistidelt: psühhiaatritelt ning kogemus- ja sõltuvusnõustajatelt. „Meie lähtume arusaamast, et sõltuvus on haigus ja patsient ise peab võtma vastutuse. Spetsialist saab toetada ja aidata, aga ei ole ühtegi imeravimit, mis teeks sõltlase kiiresti terveks,“ rõhutas Kaja Heinsalu, lisades, et kainuse saavutamine ja kainena püsimine on alkoholisõltlase raviprogrammi kõige olulisem eesmärk.
Taastumine ja tervenemine algab siis, kui inimene enam alkoholi ei tarvita. „Tasub meeles pidada, et sõltlasel tekitab ka väga väike kogus alkoholi himu ja seetõttu tegeleme ravi esimestel kuudel himude teemaga põhjalikult. Õpetame toimetulekutehnikaid ja meenutame, et üksainus pits on juba liiga palju. Seetõttu soovitame esimesel 3‒6 kuul vältida kohti ja olukordi, kus on oht alkoholi tarbida. Ühtlasi tasub teada, et ravi alguses läheb inimesel emotsionaalselt palju raskemaks, sest ta ei tuimesta enam alkoholiga oma emotsioone. Siin on muu hulgas abi grupiteraapiast, inimene tunneb, et ta pole üksi,“ kirjeldas Kaja Heinsalu sõltlase teed tervenemise poole. Ravi kestab tavaliselt 6–12 kuud, olenevalt inimese terviseseisundist ja kaasnevatest probleemidest.
Paraku ei saa keegi anda garantiid, et tervenemise teekonnal ei komistata. Kaja Heinsalu kogemuse põhjal võivad sõltlased libastuda siis, kui ravi edeneb, enesetunne paraneb ja enesekindlus suureneb. „Inimene võib sattuda eufooriasse, et nüüd on kõik korras, ta suudab alkoholitarbimist kontrollida. Ja võtab ühe pitsi. Mõnel piisabki ühest pitsist, et kuuajalisse tsüklisse sattuda.“
Kuidas aga saada hakkama seltskonnas, kus tarvitatakse alkoholi ja pakutakse seda rohkem või vähem jõuliselt ka sellele, kes juua ei tohi? Kaja Heinsalu nentis, et see sõltub nii seltskonnast kui ka loobuja enesekindlusest. „Alkoholi mittetarvitamist ei peakski põhjendama. Kui aga peale käiakse, võib küsimusele „Miks sa ei joo?“ vastata omakorda küsimusega „Miks sa jood?“. Inimestele meeldib endast rääkida,“ andis Kaja Heinsalu nipi, kuidas tähelepanu endalt mujale suunata. Kokkuvõttes on ju eesmärk jääda truuks otsusele elada edaspidi kainena ja mõista, et edu võti peitub iseendas.
Kõigepealt selgitatakse perearsti või -õe vastuvõtul välja, kui suurt riski kujutab alkohol konkreetse inimese tervisele. Seda tehakse alkoholi tarvitamise ja sellega kaasnevate riskide hindamise testi (AUDIT-test) abil. Seejärel soovitab arst või õde viise kas alkoholitarbimise vähendamiseks või lõpetamiseks. Paljud perearstid ja -õed on läbinud ka spetsiaalsed koolitused, et patsiente põhjalikumalt nõustada, mis tähendab, et osas perearstikeskustes saab käia nii esmasel 50-minutilisel nõustamissessioonil kui ka järgnevatel 15-minutilistel lühinõustamistel, et elustiili muutmise edusammud ja võimalikud tagasilöögid koos spetsialistiga aeg-ajalt üle vaadata ning vajaduse korral korrektiive teha.
Selleks, et inimesel õnnestuks oma eesmärk saavutada – olgu siis tarbimise vähendamine või lõpetamine –, peab ta mõistma, et vastutus on tema enda kätes. „Keegi teine ei saa inimese eest muudatusi teha, spetsialistid ja lähedased saavad ainult toetada,“ rõhutas Piret Haljend.
Autor: Heli Lehtsaar-Karma, ajakirjanik
